Kultuuriväärtus

Hoone Kaupmehe tn 8 on tunnistatud riiklikult kaitstavaks kultuurimälestiseks:

“Kultuurimälestiseks tunnistamine” Kultuuri- ja haridusministri 19.07.1995. a.määrus nr.19/2, (RTL 1996, 119/120, 628) kuupäev: 19.07.1995
“Kultuurimälestiseks tunnistamine” kultuuriministri 13.05.1997 määrus nr. 21, (RTL 1997, 88, 518) kuupäev: 13.05.1997

Hoonel on kaks olulisemat väärtust.

1) Esiteks väärtus arhitektuuriteosena, see on üks omapärasemaid 19. sajandi lõppu puitelamuid Tallinnas.
Pika ja elavalt liigendatud tänavafassaadiga, kahesektsiooniline jõukamale keskklassile orienteeritud suurte korteritega kahekorruseline juugendelamu. Keskteljel tulemüüriga pooleks jaotatud hoone tänavapoolses osas olid suured vanni- ja teenijatubadega esinduskorterid, hoovi pool väiksemad elamispinnad. Esialgse kavandi tegi arhitekt A. Uesson 1912. aastal. Ohtralt dekoreeritud fassaadilahenduses lähtuti Saksa juugend-arhitektuurist. Hoone pidi välimuselt meenutama mitmeid Uessoni poolt Kadriorgu kavandatud puumaju. 1913. aastal tellis omanik samalt arhitektilt aga uue fassaadi projekti. Dekoor oli nüüd tagasihoidlikum ja lähenes põhjamaisele juugendikäsitlusele. Selle projekti järgi ehitati maja ka valmis. Hoone kaheosaline üldmahu ja katusekorruse lahenduses on ilmselt inspiratsiooniallikaks võetud vast-valminud “Estonia” teatri- ja kontserdimaja (valmis 1913), mis oli toona Tallinna eestlaste jaoks olulise sümbolväärtusega ehitis. Nõukogude ajal, nagu ka 1990. aastatel, on hoone juures tehtud mitmeid moonutavaid ümberehitusi. Säilinud on siiski hoone üldmaht, jõuliselt juugendlikus laadis originaalsed peauksed, klombitud paekivist sokkel tänavafassaadil ja mõned sisetrepid.

2) Teiseks kultuurilooline väärtus. 1934-44 elas majas Eesti kirjanik August Gailit.

Eesti kirjanik August Gailit (9. jaanuar 1891 Sangaste lähistel – 5. november 1960 Örebro, Rootsi) sündis Valgamaal Sangaste mõisa läheduses Kuiksillal. Üles kasvas ta Laatre mõisas. Perekonnal olid Läti juured, kodus räägiti nii läti kui ka eesti keelt. Gailiti olulisemad teosed on kirjutatud siiski kõik eesti keeles. Alates 1899. aastast õppis ta Valgas lätikeelses kihelkonna- ja linnakoolis, aastatel 1905–1907 Tartu linnakoolis. Aastatel 1911–1914 töötas ta ajakirjanikuna Lätis (riias, Ainazis jm), 1916–1918 Eestis. Ta võttis osa Vabadussõjast sõjaväeametnikuna ja sõjakirjasaatjana. Gailit kuulus kirjanike rühmitusse “Siuru”, mis oli 1920. aastate algul olulisemaid ja uuenduslikumaid Eesti kirjanduslikke liikumisi. Aastatel 1922–1924 elas ta Saksamaal, Prantsusmaal ja Itaalias ning seejärel kutselise kirjanikuna Tartus, hiljem Tallinnas. Aastatel 1932–1934 oli ta “Vanemuise” direktor, 1934 kolis elama Tallinna. Gailit oli värvikas isiksus, kelle käitumine oli sageli provokatiivne ja isegi skandaalne. Gailit oli alates aastast 1932 abielus operetinäitlejanna Elvi Vaher-Nanderiga (1898-1981). Ainsa lapsena sündis 1933 tütar Aili (teine laps sündis surnuna). Aastal 1944, kui Punaarmee lähenes Tallinnale, põgenes Gailit, nagu paljud teised Eesti kirjanikud, koos perekonnaga Rootsi, kus ta elukohaks sai Örebro lähistel olev Ormesta mõis. Suri 5. novembril 1960 ja tuhastatud põrm on maetud Örebro põhjakalmistule. Matusetalitus toimus 13. novembil Örebro Olaus Petri kirikus.

Totas

Toomas Nipernaadi

Erinevalt paljudest teistest 20. sajandi alguse Eesti kirjanikest ei tegele Gialit näiteks talu- või agulielu realistliku kujutamisega, tema teoste ainestik pärineb pigem kujutlus- ja muinasmaailmast. Gailiti varane, rohke erootilise ainega proosa on fantaasiakõllane, selle situatsiooni- ja karakterikujunduses liituvad drastiline ja naljakas; valdab uusromantiline laad (romaanid “Muinasmaa” (1918) ja “Purpurne surm” (1924) ning novellikogud “Saatana karussell” (1917) ja “Ründavad rüütlid” (1919)). Samast ajast pärinevad vaimukad kultuurikajalised följetonid (kogu “Klounid ja faunid” (1919)). 1920. aastatest pärinevad novellikogud “Vastu hommikut” (1926) ja “Ristisõitjad” (1927). Romantilistes novellides “Toomas Nipernaadi” (1928; selle põhjal film “Nipernaadi” (1983), palju kordi dramatiseeritud ja esitatud Eesti teatrites) on tegelaskujud senisest realistlikumad ja löörilisemad, Gailiti loomingule tunnuslik grotesksus on neis mahenenud. Romaan „Nipernaadi“ on kujunenud Gailiti olulisimaks ja tuntuimaks teoseks, see kujutab endast seiklejast kirjaniku-fantasööri Toomas Nipernaadi suvisel Eestimaal kulgeva romantilistest inimsuhetest täidetud teekonna kirjeldust. Romaan “Isade maa” (1935) kujutab Vabadussõda. Romantilise ja realistliku kujutusviisi ühendamise süvenevat isikupärastumist tunnistavad romaanid “Karge meri” (1938; film 1981), “Ekke Moor” (1941) ja “Leegitsev süda” (Vadstena 1945). Gailiti teoste puhul on huvitav ka tema nimelooming: paljudel tema romaanide ja novellide tegelastel on huvitava külaga väljamõeldud nimed, mida aga hiljem on hakatud kasutama pärisnimedena. Gailiti viimastes teostes, juba paguluses kirjutatud romaanis “üle rahutu vee” (Göteborg 1951) ja mitut proosazanri ühendavas teoses “Kas mäletad, mu arm?” (3 köidet; Lund 1951–1959) kajastub kodumaa kaotamise traagika.